Oma blogis usk-lootus-armastus on Veiko Rämmel üles seadnud oma pistelise eluloo. Muideks samas blogis on ta leheruumi jaganud ka oma sõbraga – Ville Sonn, Eesti NSV KGB agent Gustav. Selle tegelase sala-fantaasiad ületavad igasugused piirid, tekstinäide otse Veiko Rämmeli pildi all.
http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/2011/01/sonn-ii-sonn-ii-palugem-jumalat.html
http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/2011/01/kandidaadi-number-889-veiko-rammel.html
Foto: Koguja Kroonikad (+illustratiivne töötlus)
——
POSTIMEES
http://www.postimees.ee/htbin/1art-a?/98/10/29/uudised.shtmXseitsmes
TOOMAS SILDAM
TOOMAS MATTSON
Ville Sonn teatas 1992. aastal, et oli KGB agent ja kirjutas raamatu «Võõras». Sonn on jätkuvalt võõras nii Eestis kui Venemaal, sest kuus aastat hiljem kaitsepolitsei pisipalvet täites sattus ta Vene vastuluure haardesse.
Legend jutustab, kuidas 1970. aastatel mängis Ville Sonn Tartus tollase Leningradi maantee ühiselamu rõdul trompetil Eesti Vabariigi hümni. Aastatel 1982 kuni 1991 oli seesama Ville Sonn (48) Eesti NSV KGB agent Gustav. Teda sellest ajast tundvad inimesed räägivad Sonnist kui püüdlikust agendist, kes täitis kohusetundlikult ja korrektselt KGB ülesandeid.
«Kontrollisime Gustavit pidevalt, kuid kordagi ei tabanud teda desinformatsioonilt,» meenutas üks endine KGB ohvitser. 1980. aastate lõpus muutus Sonn eriliselt väärtuslikuks, sest oli seotud nii taasloodava Kaitseliiduga, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga, kodanike komiteede liikumise kui Rahvarindega. KGB sai temalt informatsiooni kümnete lehekülgede kaupa: koosolekute protokolle, nõupidamiste kokkuvõtteid, aruandeid eri inimeste kohta.
Kapo otsis Kozlovi
1991. aasta augustiputsh tähendas Gustavi lõppu. Sonn kaitses koos Elva kaitseliitlastega Toompead Nõukogude üksuste võimaliku rünnaku eest ning neli kuud hiljem sulges ENSV KGB peakorter Pagari tänaval oma uksed.
Elva mees Ville Sonn töötas edasi kodulinna tuletõrjes pritsimehena, tema agenditeeneid enam ei vajatud. Enesepaljastus «Ma olin KGB agent Gustav!» ei toonud tunnustust, pigem tekitas Sonni suhtes võõristust. Ta rääkis asjadest, mida tuhanded KGB agendid Eestis unustada tahtsid.
Umbes sel ajal hakkasid levima jutud, et Sonn on vaimselt tasakaalutu. «Olin tõesti kord vaimuhaiglas ravil. 1994. aastal taotlesin politseist relvaluba, käisin psühhiaatri juures kontrollis ja mind tunnistati terveks,» räägib ta ise.
Tänavu mais otsis Sonni üles kaitsepolitsei (kapo) Tartu osakonna assistent Marko Reichardt. «Ta seadis mind probleemi ette, et mina pean talle hankima Pihkvast Viktor Kozlovi kohta informatsiooni,» meenutas Sonn.
Eestis sündinud Viktor Kozlov töötas ENSV ajal KGB Tartu osakonnas, hiljem KGB peamajas Tallinnas. Ta tegeles nn dissidentide probleemidega ning hoidis agentide abil silma peal rahvuslikul liikumisel. Tema mällu on talletatud ilmselt sadade KGB agentide nimed, kellest nii mõnigi võib praegu olla ühiskonnas silmapaistval positsioonil.
Kozlovi nimetavad professionaaliks nii kapo ametnikud kui ka tema endised kolleegid. Kozlovi mälestustel oleks mõistagi hindamatu väärtus. Seejuures mitte ainult minevikuline, vaid ka olevikuline väärtus. Pärast Eestist lahkumist 1992. aastal töötab ta polkovniku auastmes Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) Pihkva valitsuses osakonnaülema asetäitjana. Kozlov tegeleb kas Eesti-suunalise vastuluurega või, teise versiooni kohaselt, tollikorruptsiooniga.
Reisid Pihkvasse
Ville Sonn, kes alates 1997. aasta maikuust hakkas oma pisiäride tõttu regulaarselt Pihkvas käima, kohtus ka Kozloviga, tihti isegi ööbis tema juures kodus. Nad on vanad tuttavad: õppisid koos Ämmaste algkoolis Viljandimaal mitu aastat ühes klassis, hiljem pakkus Sonn KGB ohvitserile Kozlovile oma teeneid agendina.
Sonn rääkis Postimehele, et alguses ei tahtnud ta hakata kapole Kozlovi kohta infot tooma. «See kõik on siiski minevik, olen ka juba aastates mees ja perekonnaisa,» põhjendas Sonn. «Reichardt oli siiski tungiv, avaldas survet ja shantazheeris: aga töö juures võib teil ebameeldivusi tulla. Elva on väike linn, siin tööd saada ei ole kerge. Nii vastu tahtmist ma siiski nõustusin, et kui ma saan, siis toon üht-teist. Kapot huvitas, millisel aadressil Kozlov Pihkvas elab, mis on ta kodune telefon, mis kabinetitelefon, mis on ta auaste, pereliikmete eluolu jne.»
Sonn jutustas, et muretses kapole Kozlovi telefonid ja aadressi, edastas ka andmeid perekonna kohta. Raha ta ei saanud ja allkirja koostöö kohta ei andnud. «See ei olnud mingi spionaazh. Lihtsalt öeldi, et mine ja vaata, kas saada midagi teada,» ütles Sonn. «Nagu oleks sõbra saatnud turule kartuli hindu uurima.»
FSB tahtis leida spiooni
Viimane kord sõitis Sonn Pihkvasse 7. oktoobril. Mõnda aega enne seda vestles ta taas Reichardtiga. «Ta palus veel kord vaadata, kuidas on Kozlovi meeleolu, ega ta kavatse aasta-paari pärast pensionile minnes Eestisse elama tulla, milline on ta palk, eluolu kodus ja meeleolu,» loetles Sonn kapo huvipunkte.
On loogiline, et FSB polkovnik Viktor Kozlov kirjutas pärast iga kohtumist Sonniga oma juhtkonnale ettekande, milles oli ka ammendav ülevaade küsimustest, mida Sonn esitas. Kozlov ei saanud varjata kontakte Eesti kodanikuga, sellest teatamata jätmine suurendanuks umbusku Eestis teeninud KGB ohvitseri vastu ning võinuks lõppeda Kozlovi vallandamisega.
FSB Pihkva valitsuses vahetus hiljuti ülem ning sealse julgeolekuteenistuse etteotsa tõusnud Vladimir Karpushkin tahtis Moskva ülemuste ees silma paista. Kõige lihtsam viis selleks oli leida spioon. Läks vaja inimest, keda saaks serveerida lihtsale vene inimesele arusaadava skeemi järgi: tuli Eesti spioon, roheline kaabu peas ja binokkel silmade juures ning hakkas Pihkva militaarlennuväljal Vene sõjalennukeid kokku lugema.
Sonn sobis sellesse stsenaariumisse imehästi. Ajendi enda ärakasutamiseks andis ta 7. oktoobri pärastlõunal, kui sattus kogemata Pihkva lennujaama juures lennuväljale ja sõjaväepatrull ta seal kinni pidas.
Edasine FSB masinavärk käivitus KGB halvimate traditsioonide järgi. Sonnile anti valida: ta kas pannakse spioonina vangi või tunnistab avalikult, et on Eesti luuraja ja täitis sõjaväeluure ülema major Riho Ühtegi ülesannet.
«Ma loodan, et kõik normaalsed perekonnainimesed saavad minust aru. Sellises olukorras olin sunnitud seda mängu kaasa tegema. Kõik, mis nad mulle ette kirjutasid,» jutustas Sonn.
Teda ei arreteeritud ega viidud eeluurimisisolaatori kambrisse, küll aga võeti ära kõik dokumendid ja pandi polkovnik Kozlovi korterisse koduaresti. Sonnil oli mõte helistada Eesti konsulile Pihkvas, kuid Kozlov oli vastu: «Ei, ei, ei, lahendame ise asja ära, konsul teeb olukorra palju halvemaks!»
8. oktoobril sõidutati Sonn FSB Pihkva valitsuse majja Oktjabrskaja puiesteel ja algasid filmivõtted. FSB mehed seletasid, et Sonn peab rääkima, nagu tulnuks ta Pihkvasse täitma Eesti sõjaväeluure ülesannet, talle öeldi ette major Riho Ühtegi nimi, täpsustati, kuidas ta lennuväljal kaamera ees näitab, et luges sõjalennukeid üle…
«See klopsiti kõik ilusti kokku. Kuni seitse korda toimusid võtted, etendus oli ikka täielik. Harjutasime nagu mingis teatris või kinos. Tegime kolm-neli, isegi viis korda mõne episoodi varem kuivalt läbi ja siis filmiti,» meenutas Sonn. Ette oli kirjutatud ka seletus, mille järgi Sonn juba augustis Pihkvas käies üritas poolelioleva pioneeride palee katuselt binokliga aerodroomi seirata.
Kapo huvist polkovnik Kozlovi vastu rääkis Sonn FSB-le arvatavasti ise ja ütles ka Marko Reichardti nime. Sellele lisas Vene vastuluure Margus Mäekala nime, kellega Sonn tõesti umbes aasta tagasi kohtus, kuid ei teadnud, et tegu on kapo ametnikuga. Nüüdseks on Mäekala kapost lahkunud.
22. oktoobri hommikul kell 10.15, kaks nädalat pärast kinnipidamist, saatis FSB Sonni üle piiri Eestisse tagasi. Talle ei esitatud mingit ametlikku spionaazhisüüdistust ega algatatud kohtuprotsessi, lihtsalt öeldi: Ville Sonn on kolm aastat Venemaal persona non grata.
Kohe seejärel algas propagandarünnak. Vaid paarkümmend minutit pärast Sonni piiriületust teatas Interfax FSB-le viidates, et Venemaa vastuluure pidas Pihkvas ühe sõjaväeosa territooriumil kinni Eesti kodaniku, kes tegeles spionaazhiga.
Eesti kaotas lahingu
Kapo ja sõjaväeluure ametnikud ning julgeolekuteenistuste koordinatsioonidirektor Eerik-Niiles Kross eitasid igasugust seotust Sonniga. Ametivõimud rääkisid tema vaimsest tasakaalutusest, imelikust käitumisest, KGB minevikust. Kuid mitte keegi ei otsinud Sonni üles ega vestelnud temaga, et küsida, mis siis Venemaal ikkagi juhtus. Niisugune kartlikkus tähendas propagandarünnaku kaotamist.
Vastuluurega tegelev kapo saanuks Sonniga kohe 22. oktoobril vestelda ja teada saada, et FSB sundis Sonni end spiooniks tunnistama ja et tema «puhtsüdamlik ülestunnistus» salvestati videolindile. Seejärel võinuks Sonn anda intervjuu Eesti telekanalitele ja FSB fabritseering saanuks avalikkusele teatavaks. On väheusutav, et pärast FSB telelavastuse kavade avaldamist oleks päev hiljem, 23. oktoobril, Venemaa NTV ja RTR telejaamad teleteatrit näidanud.
Nüüd aga andis Eesti võimude passiivsus venelastele trumbid kätte. Kapo leppis sellega, et FSB eksponeeris Sonni kui major Ühtegi agenti ning ei tahtnud Sonniga rääkida, et endale mitte varju heita. Ebakõlad Eesti julgeolekuteenistuste vahel võimaldasid Vene vastuluurel taguda jätkuvalt spioonitrummi ja Venemaa elanikud jäid seda uskuma. «Meil pole Eestis ühtegi luurajat, aga teie muudkui spioneerite meie järele,» teatas ärritunud helistaja 26. oktoobril Eesti Moskva saatkonna valveametnikule.
Sihikul oli major Ühtegi
Koordinatsioonidirektor Eerik-Niiles Kross ei kutsunud Sonni skandaali puhkedes kõigi eriteenistuste juhte nõu pidama, et välja töötada selge ja efektiivne käitumisliin ning propagandalahing enda kasuks pöörata.
Kaitsepolitsei kramplik kontakti vältimine Sonniga tekitas aga olukorra, kus ainsad inimesed, kes libaluurajat kuulata tahtsid, olid ajakirjanikud. Ning Sonn pööras neile suure osa oma hingest tagurpidi, rääkides rohkem, kui pidanuks, ja avalikuks sai kapo huvi tema kaudu läheneda FSB polkovnik Kozlovile. Nüüd on lähenemiskatsed Kozlovile juba ette läbikukkumisele määratud.
Tõenäoliselt oli Sonni kaudu korraldatud propagandaaktsioon eelkõige suunatud major Riho Ühtegi juhitava kaitsejõudude peastaabi 2. osakonna vastu, mis tegeleb sõjaväeluure ja vastuluurega. Ühtegi puutus Ville Sonniga kokku juba 1990. aastate alguses, kui mõlemad taastasid Kaitseliidu Elva malevkonda.
Nii Vene tsiviilvastuluure kui vastavad sõjaväetalitused on Postimehe andmetel tõsiselt häiritud Eesti sõjaväeluure kosumisest viimase aasta jooksul ning üha intensiivistuvatest kontaktidest teatud lääneriikide sõjaväeluuretalitustega. Tihedad ja usalduslikud kontaktid on avardanud nii Eesti sõjaväeluure informatsioonilis-analüütilist baasi kui parandanud tehnilist varustatust.
Sonni seostamine ennekõike Eesti sõjaväeluure huvidega võis olla soov anda Eestiga sõjaväeluure liinis koostööd tegevatele riikidele signaal, et tegu pole tõsiselt võetava partneriga.
Artikli kirjutamisel on allikatena kasutatud nii Ville Sonni ütlusi kui ka mitmete endiste ja praeguste luure- ja vastuluurega seotud inimeste tähelepanekuid.
Selgitab Eerik-Niiles Kross
Miks ei ole ükski Eesti eriteenistus, iseäranis kaitsepolitsei, Sonniga siiani vestelnud ja huvi tundnud, mis ikkagi Venemaal temaga täpselt juhtus?
Ma ei saa kinnitada ega ümber lükata, et ükski Eesti eriteenistus, iseäranis kaitsepolitsei, ei ole Sonniga siiani (s.o tema naasmise järel Venemaalt) vestelnud.
Kas olete andnud kaitsepolitseile soovituse või korralduse Sonniga vestelda?
Sellise soovituse või korralduse andmine ei kuulu minu pädevusse.
Miks laskis Eesti käest võimaluse venelaste propagandarünnakutele vastu astuda ja ei korraldanud juba 22. oktoobri õhtul Sonni esinemist näiteks ETVs, kus viimane oleks teinud avalduse spiooniskandaali fabritseerimisest FSB poolt?
Erinevalt mõnest muust riigist ei korralda Eesti riik eraisikute esinemisi ETVs või muudes meediakanalites «propagandarünnakutele vastu astumiseks». Sonnil on vaba voli ETVs esineda, muidugi juhul, kui ETV selleks eetriaja leiab. Samuti võib ta esitada välisministeeriumisse kaebuse tema kohtlemise suhtes Venemaal. Seni ei ole ta minu teada üht ega teist teinud.
Kas teie arvates on kaitsepolitsei ületanud oma volitusi, õhutades Ville Sonni koguma välisriigi territooriumil andmeid, mis pakuvad kaitsepolitseile huvi?
Miks te arvate, et kaitsepolitsei on midagi sellist teinud?